Mind kõnetavad väga vähesed teemad ja üks nendest on Kodutunne!


Ma vaatan televiisorit äärmiselt harva, õigemini ei vaata üldse. Saateid, mis mulle huvi pakuvad, vaatan arvutist. Televiisor seisab lihtsalt sisustuselemendina. Täna oli siis jälle “Kodutunne” saate päev. Kanal 2-e “Kodutunne” reklaampostituse all tekkis huvitav arutelu. Tundub, et mõned inimesed on kas kadedad või ma ei saa aru, milles asi on, kuid iga selle saate all on keegi, kes leiab, et abi ei läinud õigesse kohta. Saates on korduvalt öeldud, et “Kodutunne” saade ei ole kohtumõistja ja nemad leiavad, et iga laps on väärt sooja-ja mugavat kodu ja kui pere ise ei suuda oma lastele seda võimaldada, siis seal panebki “Kodutunne” oma õla alla.

Ma tõesti tänan õnne, et minul ja mu lastel oli varjupaik(mu ema korter), kuhu me vägivallatsejast pereisa eest pakku tulime. Olen ju Tallinna tüdruk, kuid kui minu ema Võrru kolis ja mul elu Tallinnas, mehe juures väljakannatamatuks muutus, põgenesingi oma ema juurde ja elan nüüd Võrus juba 21 aastat. Oma kodu on inimesele ikka kõige tähtsam. Olgugi, et meil oli ka palju ebameeldivat ja mu lapsed elasid aastakümnetetaguse remondiga korteris, oli see ikka oma kodu, kust keegi ei saanud meid välja ajada. Mu ema tegi väga targa otsuse, kui tegi testamendi nii mulle, kui mu neljale lapsele. Olgugi, et keegi meist ei saanud korteri müükipaneku järel mingit arvestatavat summat, kuid ema, mu laste vanaema oli õiglane. Pealegi ei olnud ma minevikus just kõige korralikumate elukommetega, sest tõin majja uue mehe, kes alguses näitas head nägu ja tahtis isegi meie korterit hakata remontima, kuid, kui kuulis, et see polegi minu korter, vaid minu ema oma ja ema on testamendi järgi selle minu lastele ja mulle pärandanud, siis sinnapaika see remont jäigi. Üldse kadus see mees õnneks mu silmapiirilt ja nüüd ei ole ma temast enam  peaaegu 8 aastat midagi kuulnud. Aga kui me veel “semmisime” ja ta minu juures elas, siis olin pidevalt sunnitud politseilt abi paluma, sest ta osutus veel hullemaks, kui mu abikaasa, kelle juurest ma Tallinnast pakku tulin. Kõike seda läbi elanuna, olen veendunud, et naisel peab olema seljatagune(oma kodu), kus ta saab end ise omanikuna/perenaisena tunda ja ei pea kuhugi pakku minema.

Olen oma praeguse eluga väga rahul. Just selle poolega, et ma elan üksi ja ei pea teise poolega arvestama, ega tema kapriise taluma. Lapsed on kõik täiskasvanud ja elavad omaette. Millal tahan, siis kohtume. Mul on 2 lapselast ja neid ma ikka käin hoidmas, kui vaja. Aga see on pigem lõbu, kui kohustus. Ma olen küll kõigest 51, aga mul pole enam plaani kellegiga kokku elama hakata. Selliseid ettepanekuid tuli alguses mitmeid, kuid sõna otseses mõttes naersin nad välja. 😀 Mul ei ole praegu küll päris Oma kodu, kuid siiski olen siin perenaine. Küll see päris oma kodu ka tuleb kunagi… 🙂

Jaga, kui meeldib mida lugesid!
  •  
  •  
  •  
  • 1
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  • 1
  •  
  •  
  •  
  •  
    2
    Shares

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga