Mind kõnetavad väga vähesed teemad ja üks nendest on Kodutunne!


Ma vaatan televiisorit äärmiselt harva, õigemini ei vaata üldse. Saateid, mis mulle huvi pakuvad, vaatan arvutist. Televiisor seisab lihtsalt sisustuselemendina. Täna oli siis jälle “Kodutunne” saate päev. Kanal 2-e “Kodutunne” reklaampostituse all tekkis huvitav arutelu. Tundub, et mõned inimesed on kas kadedad või ma ei saa aru, milles asi on, kuid iga selle saate all on keegi, kes leiab, et abi ei läinud õigesse kohta. Saates on korduvalt öeldud, et “Kodutunne” saade ei ole kohtumõistja ja nemad leiavad, et iga laps on väärt sooja-ja mugavat kodu ja kui pere ise ei suuda oma lastele seda võimaldada, siis seal panebki “Kodutunne” oma õla alla.

Ma tõesti tänan õnne, et minul ja mu lastel oli varjupaik(mu ema korter), kuhu me vägivallatsejast pereisa eest pakku tulime. Olen ju Tallinna tüdruk, kuid kui minu ema Võrru kolis ja mul elu Tallinnas, mehe juures väljakannatamatuks muutus, põgenesingi oma ema juurde ja elan nüüd Võrus juba 21 aastat. Oma kodu on inimesele ikka kõige tähtsam. Olgugi, et meil oli ka palju ebameeldivat ja mu lapsed elasid aastakümnetetaguse remondiga korteris, oli see ikka oma kodu, kust keegi ei saanud meid välja ajada. Mu ema tegi väga targa otsuse, kui tegi testamendi nii mulle, kui mu neljale lapsele. Olgugi, et keegi meist ei saanud korteri müükipaneku järel mingit arvestatavat summat, kuid ema, mu laste vanaema oli õiglane. Pealegi ei olnud ma minevikus just kõige korralikumate elukommetega, sest tõin majja uue mehe, kes alguses näitas head nägu ja tahtis isegi meie korterit hakata remontima, kuid, kui kuulis, et see polegi minu korter, vaid minu ema oma ja ema on testamendi järgi selle minu lastele ja mulle pärandanud, siis sinnapaika see remont jäigi. Üldse kadus see mees õnneks mu silmapiirilt ja nüüd ei ole ma temast enam  peaaegu 8 aastat midagi kuulnud. Aga kui me veel “semmisime” ja ta minu juures elas, siis olin pidevalt sunnitud politseilt abi paluma, sest ta osutus veel hullemaks, kui mu abikaasa, kelle juurest ma Tallinnast pakku tulin. Kõike seda läbi elanuna, olen veendunud, et naisel peab olema seljatagune(oma kodu), kus ta saab end ise omanikuna/perenaisena tunda ja ei pea kuhugi pakku minema.

Olen oma praeguse eluga väga rahul. Just selle poolega, et ma elan üksi ja ei pea teise poolega arvestama, ega tema kapriise taluma. Lapsed on kõik täiskasvanud ja elavad omaette. Millal tahan, siis kohtume. Mul on 2 lapselast ja neid ma ikka käin hoidmas, kui vaja. Aga see on pigem lõbu, kui kohustus. Ma olen küll kõigest 51, aga mul pole enam plaani kellegiga kokku elama hakata. Selliseid ettepanekuid tuli alguses mitmeid, kuid sõna otseses mõttes naersin nad välja. 😀 Mul ei ole praegu küll päris Oma kodu, kuid siiski olen siin perenaine. Küll see päris oma kodu ka tuleb kunagi… 🙂

Viimastel päevadel…

Tütar tegi ise mõlemal päeval sellise koogi. Väga maitsev oli!

…lööb laineid pea kogu Eestit tabanud torm, mis ka Võrut puutumata ei jätnud. Olin tol momendil just tütretütre sünnipäeval, kes sai 27.oktoobril aastaseks, kui elekter kogu Võru linnas kadus. Õnneks olime sünnipäevaga juba lõpusirgele jõudnud ja mul oligi plaan bussi peale sättida, kui korteris elektrivalgus kustus. Mu tütar oli tubli, sest tegi sünnipäeva kahel päeval. Laupäeval oma sõprade ja nende lasega ja pühapäeval, õigel päeval, sugulastele. Nende korter on ju väike ja kogu seltskont ei oleks lihtsalt ära mahtunud. Üheaastase sünnipäeva ei oleks ju mõtet kusagil mängutoas ka pidada. Mina küll ei oleks sellist rabelemist ette võtnud, aga ma polegi kunagi nii tubli olnud, nagu minu tütred. 😀

Niisiis, olime sünnipäeval, kui elekter kadus. Mu poeg helistas oma tuttavale ja sealtpoolt anti lootust, et vist minu kodus on elekter olemas, kuid see lootus kustus, kui läbi linna ja uue Keskväljaku oma koduni kõndisin. Keskväljakul olid puud murdunud ja kukkudes ka Keskväljaku dekoratsioone kahjustanud. Elektrit ja vett mul ei olnud. Õnneks on mul ammusest ajast harjumus kaheliitrises pudelis veetagavara hoida. See on mul kogu aeg käeulatuses. Kraanist tuli alguses nii sooja, kui külma vett, aga ma rumal kulutasin selle ära. Mul elektriboiler. Vähemalt hätta ma ei jäänud. Kasutasin elektrivaba aega ahju kütmiseks ja patareilambi valgel “Kodutunne” raamatut lugedes. Alguses lugesin mobiilirakendusest Piiblit, kuid mobiiltelefoni aku sai tühjaks. Raamatut lugedes märkasin, et pikendusjuhtmesse tuli valgus tagasi. Kell oli siis 23:40. Loomulikult süütasin toas laelambi ja läksin kontrollima, kas vesi on ka tagasi. Vett veel ei olnud. Vesi tuli vähemalt mulle kell 1 öösel tagasi ja oli kohe joogikõlbulik. Ma ei tea, mõned väidavad, et ei olevat joomiskõlbulik, kuid minu kodu kraanist tuli küll täitsa läbipaistev vesi. Kahju, et selles õnnetuses oli ka hukkunuid, sest üks mees jäi Räpinas langeva puu alla ja suri vigastustesse. Ja mõnes kohas polevat veel siiani elektrivalgus taastatud, aga leian, et meil läks veel niigi hästi ja see torm ei jätnud suuremaid kahjustusi…

Olge Hoitud!