Olen kurb!

Täna olin sunnitud kassist igaveseks loobuma ja laskma ta eutaneerida. Kirjutasin suvel  blogis, et käisin oma kassiga piimanäärme kasvajat opereerimas ja koos sellega eemaldati ka emakas, ning munasarjad. Loomatohter ütles veel, et sinna jäi veel paar kasvajat, kuid kiiret sekkumist ei vaja. Peale oppi oligi kõik korras, aga siis nägin, et kass muutus iga päevaga viletsamaks. Ta ei jõudnud isegi tooli peale hüpata, vaid kukkus toolilt alla. Ka kaal hakkas nähtavalt ja kiiresti vähenema. Käisin loomakliinikus(see asub mu kodu lähedal) asjast rääkimas, ning tohter kutsus kassi ette näitama. Täna siis käisin koos oma armsa Miisuga loomakliinikus ja tegelikult olime tohtriga rääkinud eutaneerimisest. Kui ma arstile veel mainisin, et kiisu on hakanud põrandale sirtsutama, siis peale kassi läbivaatamist ütles loomatohter, et kassil on maks läbi ja kas teeme kohe igavasele unele saatva süsti, või lähen kassiga koju ja elab seal, kaua elab. Valisin esimese variandi, sest kassike oli tõesti väga viletsaks jäänud ja ma ei oleks suutnud näha tema hääbumist ja lõppu. Arst ütles, et poole tunni pärast võin kassi surnukehale järgi tulla. Läksin kassiga kliinikusse juba sellise mõttega, et “kui äkki…?” ja võtsin kohe suure saunalina kaasa, et sellega siis kassi surnukeha kätte saada ja maha matta. Sain kassi samasse pappkarpi pakituna, millega ma ta kliinikusse viisin ja ega ma sinna sisse ei julgenud vaadata, vaid viisin kasti koos sisuga puukuuri, seniks, kuni tekib mõtteid, kuhu ma kassi matta saaksin ja millega ma haua kaevan. Labidat mul ju ei ole. Õnneks on mul tore, venelannast naabrinaine, kes hädast välja aitas, sest pakkus, et võin kiisu tema tuttava maja tagaaeda matta ja seal on ka labidas olemas.  Mu noorem poeg, kes Miisusse väga kiindunud oli, helistas mulle ja uuris Miisu käekäigu kohta, ning, kui ma ütlesin, et Miisut enam pole ja, et surnukeha on veel puukuuris, aga kohe lähen teda matma, tuli minu juurde ja tahtis oma lemmikut viimast korda näha. Ausalt, mul oli hirm, kui ta pappkarbi lahti võttis, ma ju ei olnud seda veel teinud, ega kassi surnukeha näinud. Mu poeg, ligi 30 aastane meesterahvas, võttis kassi sealt karbist sülle ja nuttis. Mul tulid ka pisarad sima, kuid see, mis  me loomakliinikus otsustasime, oli kõige õigem otsus. Nägin esmakordselt, kuidas kass oli ilusti saunalinasse mässitud ja kinni teibitud, nagu muumia. Edasi läksime mu naabri tuttava juurde ja matsime kassikese maha. Miisu oli meie kaaslane peaaegu 17 aastat. Naabrinaine veel küsis, et kas võtan nüüd uue kassi, kuid vastasin, et “EI”. Ma elan ju üürikorteris ja lemmiklooma omaniku käigud on väga piiratud. Mul on nüüd vabadus! Enam ei pea kassi pärast koju kiirustama. Võib-olla, kui kunagi oma korteri saan ja ise vanemaks jään, siis võtan veel ühe kassi endale seltsiks. Aga praegu küll mitte…

Ah-ja! Kogu protseduur Võrus, Tartu tn. Loomakliinikus maksis 34€

Mind kõnetavad väga vähesed teemad ja üks nendest on Kodutunne!


Ma vaatan televiisorit äärmiselt harva, õigemini ei vaata üldse. Saateid, mis mulle huvi pakuvad, vaatan arvutist. Televiisor seisab lihtsalt sisustuselemendina. Täna oli siis jälle “Kodutunne” saate päev. Kanal 2-e “Kodutunne” reklaampostituse all tekkis huvitav arutelu. Tundub, et mõned inimesed on kas kadedad või ma ei saa aru, milles asi on, kuid iga selle saate all on keegi, kes leiab, et abi ei läinud õigesse kohta. Saates on korduvalt öeldud, et “Kodutunne” saade ei ole kohtumõistja ja nemad leiavad, et iga laps on väärt sooja-ja mugavat kodu ja kui pere ise ei suuda oma lastele seda võimaldada, siis seal panebki “Kodutunne” oma õla alla.

Ma tõesti tänan õnne, et minul ja mu lastel oli varjupaik(mu ema korter), kuhu me vägivallatsejast pereisa eest pakku tulime. Olen ju Tallinna tüdruk, kuid kui minu ema Võrru kolis ja mul elu Tallinnas, mehe juures väljakannatamatuks muutus, põgenesingi oma ema juurde ja elan nüüd Võrus juba 21 aastat. Oma kodu on inimesele ikka kõige tähtsam. Olgugi, et meil oli ka palju ebameeldivat ja mu lapsed elasid aastakümnetetaguse remondiga korteris, oli see ikka oma kodu, kust keegi ei saanud meid välja ajada. Mu ema tegi väga targa otsuse, kui tegi testamendi nii mulle, kui mu neljale lapsele. Olgugi, et keegi meist ei saanud korteri müükipaneku järel mingit arvestatavat summat, kuid ema, mu laste vanaema oli õiglane. Pealegi ei olnud ma minevikus just kõige korralikumate elukommetega, sest tõin majja uue mehe, kes alguses näitas head nägu ja tahtis isegi meie korterit hakata remontima, kuid, kui kuulis, et see polegi minu korter, vaid minu ema oma ja ema on testamendi järgi selle minu lastele ja mulle pärandanud, siis sinnapaika see remont jäigi. Üldse kadus see mees õnneks mu silmapiirilt ja nüüd ei ole ma temast enam  peaaegu 8 aastat midagi kuulnud. Aga kui me veel “semmisime” ja ta minu juures elas, siis olin pidevalt sunnitud politseilt abi paluma, sest ta osutus veel hullemaks, kui mu abikaasa, kelle juurest ma Tallinnast pakku tulin. Kõike seda läbi elanuna, olen veendunud, et naisel peab olema seljatagune(oma kodu), kus ta saab end ise omanikuna/perenaisena tunda ja ei pea kuhugi pakku minema.

Olen oma praeguse eluga väga rahul. Just selle poolega, et ma elan üksi ja ei pea teise poolega arvestama, ega tema kapriise taluma. Lapsed on kõik täiskasvanud ja elavad omaette. Millal tahan, siis kohtume. Mul on 2 lapselast ja neid ma ikka käin hoidmas, kui vaja. Aga see on pigem lõbu, kui kohustus. Ma olen küll kõigest 51, aga mul pole enam plaani kellegiga kokku elama hakata. Selliseid ettepanekuid tuli alguses mitmeid, kuid sõna otseses mõttes naersin nad välja. 😀 Mul ei ole praegu küll päris Oma kodu, kuid siiski olen siin perenaine. Küll see päris oma kodu ka tuleb kunagi… 🙂